Avaleht

Kas oled kunagi külasaunas käinud?

Kuulnud lugusid seljapesust või müstilistest saunavaimudest? Visanud leili 120 kraadises kuumas ja vihelnud koos naljalembeliste saunalistega? Leppinud omaenda alastusega ja leidnud üles ühispesu avalikud võlud? Mis need ühispesu võlud ongi?

Kui Lasnamäel jalutaks sulle vastu üks õige tumedat verd tüüp, kas oskaksid siis aimata, et temagi käib igal laupäeval külasaunas? Või, et tema suured pruunid silmad on võitnud nii mõnegi kohaliku külaelaniku südame?

Oled ehk kohanud mõnda külasauna pidulist või karmima käega kähmlejat? On sind hirmutatud külasaunas varitseva jalaseene või piiluaugu legendiga? Või ei heiduta see kõik sind sugugi, sest hindad vanade eestlaste looduslähedust ja mõtiskled salamisi ka esivanemate segasauna kombestiku üle? Aga ehk tead sedagi, et tänapäeval võib külasaunas kohata nii Lamborghinisid kui päris kosmonaute?

Kõige suuremad seiklused on mõni kord peidetud õige lähedale – just nagu külasaun Eestimaal!

„Miks sa ei pese?“ küsis ema. „Ma olen pärast sauna väsinud, kodus aega pesta küll.“ vastas tütar saunalavalt.

Sauna saadab üks visa müüt – seal käidavat pesemise pärast. 

Olen Laura ja Külasaunast tähtede juurde on minu lugu naasmisest külasauna, kus olin käinud vaid lapsena ja vanavanematega – siis, kui kõige elevamad saunahetked olid tähendanud piletikassast ostetud limonaadi. 

Tee tagasi külasauna leidsin üles mõned aastad tagasi, koos vanaisaga ja vanaema mälestuste radadel. Millaski siis, kui vannitoa remont oli alanud, aga mitte lõpule jõudnud, olin hakanud mõtlema, et kui kaks minu kõige toredamat inimest pidasid külasauna alati au sees, pidi sel ka miski põhjus olema.